Kas teie olete ka selliseid mõtteid mõelnud või olete just teie need krõbistajad, lüristajad, helistajad?
Tere Kino!
Kirjutan Sulle sellepärast, et olen suur filmisõber ja käin sageli Sul külas. Eile aga lahkusin Sinu juurest väga õnnetult. Nimelt otsustasin ära vaadata Lincolni-nimelise linateose õhtuse seansi. Tegemist on pika filmiga ning seetõttu oli pikk ka kannatuste õppetunni kestus - nimelt terve kaks ja pool tundi kinosaal krõbises, matsutas ja luristas. Jah, Kino, Sina ju pole otseselt selles süüdi, aga paraku soodustad Sa seda. Ma ei keelaks vaikset vorstivõileiva nosimist, sest maisilõhnast on saal nagunii juba läbi imbunud, aga paberikottide- ja topsikute krabin on väga segav.
Jah, ilmselt ma hüüan praegu kurtidele kõrvadele, sest plaksumaisi ja kommi on vaja ikka müüa ning raha ju selle eest tuleb, aga loodan, et sellist tagasisidet koguneb ühel päeval nii palju, et Sa otsustadki midagi ette võtta. Kasvõi alustuseks seda, et kommi ei müüdaks paberkottides (on ju ka kilekotid, mis paberkoti kombel ei krõbise saali vaikuses kõrvulukustavalt) ja ei paku kõrrega jooke, sest just viimaste tilkade püüdmine tekitab päris koleda lörina. Ja on ka seadmed, mitte väga kallid, millega blokeerida mobiiltelefonide vastuvõtusignaal, sest vahepeal hakkas ühes reas tööle telefonikeskjaam. Kahju, et Su külalised pole ilusatest filmidest nii palju õppinud, kuidas üksteise vastu viisakad olla.
Meid oli eile neli ning kahjuks raske südamega jäime ühele nõule, et tervitame Sind mööda minnes ja ootame, kui film tuleb kas plaksumaisivabasse kinno või DVD peale.
Sinu (endine) sõber
